TARTU, ESTONIA

Oma tervisest hooliv inimene teab juba ammu, kui oluline on toidu valimine. Paljude haiguste peapõhjuseks peetakse just seda laadi möödalaskmisi. Kuna aga iga organism on ainulaadne, jääb meid alati kummitama kahtlus – kas ma ikka tarbin õiget toitu? Küll esitatakse selliseid küsimusi sensitiividele, küll püütakse ise pendliga vastuseid leida. Nüüd on ka arstid selles osas sõna sekka öelnud – Tartu Biokliiniku loodusraviarst Natalia Trofimova juures on võimalik teha toidutalumatuse testi, et selgitada välja, millised toiduained teile sobivad ja millistest tuleks hoiduda. Teenust kasutatakse nii ravi kui ka kaalukaotamise eesmärgil, samuti siis, kui inimene soovib lihtsalt tervislikumalt toituda.

Toitumise osas ei kehti enam üldlevinud reeglid – inimestele antavad soovitused peavad olema väga individuaalsed,” selgitab Trofimova.

Dr. Natalia Trofimova

Dr. Natalia Trofimova

Võib öelda, et igal inimesel on eriline ja kordumatu seede- ja immuunsüsteem. Neist sõltubki, kas inimene saab süüa kõiki toiduaineid või tuleb teha teatud ainete osas piiranguid. “Inimeste immuunsussüsteemist 75% asub soolestikus, seega on eriti oluline jälgida, mida me sööme,” räägib Trofimova.

Kui inimesed seda reeglit eiravad, nõrgeneb toidutalumatuse tagajärjel immuunsus ja väheneb tunduvalt vajalike seedefermentide hulk. Vastunäidustatud toidu allergeenid satuvad organismi pidevalt ning viimane ei tule nendega enam toime.

Testimisel jälgitakse, kuidas reageerivad inimese vereseerumid erinevate toidumolekulidega. Testi tulemusena saab inimene teada, kuidas ta üht või teist toiduainet talub. Mida ägedam on tekkinud reaktsioon, seda suurem on ka talumatus. Vahel on ka nii, et mõne toiduaine talumatus on kaasa sündinud, geneetiliselt põhjustatud. Väga paljudel juhtudel esineb see glüteeni- või piimatalumatuse korral. Siiski on võimalik, et ka elu jooksul inimese seedesüsteemi omastamine muutub. Näiteks võib toidutalumatus tekkida siis, kui inimesel on kõhunäärme funktsioon nõrgenenud ja ta sööb teatud toiduaineid üle.

„See tähendab, et organism ütleb: anna mulle rahu,” selgitab Trofimova. „Inimesed ei saa aga sellest tihti aru, sest reaktsioon võib ilmneda alles viis päeva pärast söömist.“

Biokliinikus võetav vereproov saadetakse Saksamaale Ühendatud Euroopa laborisse, kus seda testitakse 200 või 300 toidumolekuli suhtes.Testi, kus on 200 erinevat ainet, on mõttekas teha siis, kui inimene ei ole eriti reisihimuline, vaid sööb oma kodumaal kindlaid toite. 300 ainega testis kontrollitakse aga näiteks ka erinevatele konservantidele reageerimist.

TOIDUTALUMATUS POLE AINULT SEEDEHÄIRE

ToidukorvEnamik inimesi arvavad, et juhul kui nad mõnda toitu ka ei talu, ähvardavad neid halvimal juhul vaid seedehäired: tekivad gaasid ning kõht on kinni või lahti. Probleem seisneb aga selles, et kui toit ei seedu lõpuni, tekivad metabolismi mürgised vaheproduktid, mis satuvad vere kaudu organitesse ja tekitavad kroonilise mürgistuse või kroonilisi haigusi. Mürgistus võib esile kutsuda näiteks pideva väsimuse, depressiooni, peavalud või migreeni, tihti ka nohu ja isegi liigestehaigusi. Samuti võib näiteks pidevalt kurku tekkida lima ja turse.

Toidutalumatuse sümptomid ei pea olema ilmtingimata seedimisega seotud – võib esineda ka nahaprobleeme, näiteks psoriaasi.

“Üks minu patsientidest vaevles rohkem kui kümme aastat psoriaasi käes, kuigi arstid üritasid teda pidevalt ravida. Testiga tuli välja, et ta ei talu üldse tomatit. Tema aga armastas ketšupit igale poole panna – see oli olnud lausa ta lemmiktoit,” meenutab Trofimova. Pärast tomatist ja teistest raskesti talutavateks osutunud toiduainetest loobumist muutunud selle inimese nahk varsti silmnähtavalt paremaks.

Teise näite toob doktor migreeniga patsiendist. Testi tehes tuli välja, et patsient ei tohiks süüa teatud juustusorte. “Koos nendest juustudest loobumisega, kadusid ka selle inimese peavalud,” jutustab Trofimova.

Tihti käiakse doktor Trofimova juures ka kehakaaluprobleemidega. „Inimeste ainevahetus pidurdub ja seedimine läheb käest ära, kuna nad ei jälgi, mida söövad”. Kui patsient läheb testi tegema, siis jagab Trofimova talle alati soovitusi, kuidas erinevaid toiduainete gruppe omavahel sobitada. Mida rohkem komponente segada, seda raskem on organismil neid seedida. Doktor toob näite, et kui süüa liha ja köögivilju, seedib see umbes 4–6 tundi, kui aga lisada sinna veel ka kartulid, võib seedimine kesta koguni 8–12 tundi.

Lisaks toidule on oluline organismi mikrofloora ja bakterid. Tihti määratakse haiguste puhul antibakteriaalne ravi. Antibiootikumid aga hävitavad ära ka selle mikrofloora, mis seedimisele kaasa aitab. Nii võibki juhtuda, et pärast antibakteriaalset ravikuuri läheb inimese seedimine üldse korrast ära. Enne dieedi alustamist on Trofimova sõnul aga hea teha läbi soolepuhastus ehk colonhydroterapia.

TOIDUST EI PEA ALATISEKS LOOBUMA

Ülitundlikkus mõne toiduaine suhtes ei tähenda, et sellest peab alatiseks loobuma. Kui mõnda aega on korralikult dieeti jälgitud, siis organism taastub. Näiteks nõrga vastunäidustuse korral tuleks antud toiduainest loobuda vaid 2–4 kuuks. Vastunäidustuse skaala teine aste keelab sobimatud toiduained vähe pikemaks ajaks, kolmas aste kuni pooleks aastaks ning tugeva reaktsiooniga aineid ei tohi süüa kuni aasta või kauemgi. Nii võibki umbes aasta pärast jätkata tavapäraste söömisharjumustega – välja arvatud nende toiduainete tarbimisega, mis on geneetiliselt vastunäidustatud.

Trofimova juures käis üks professionaalne sportlane, kes oli viimasel viiel aastal olnud kimpus terviseprobleemidega, millele teised arstid ei suutnud lahendust leida. Sportlane hakkas pidama aasta jagu kestvat dieeti, kus muuhulgas oli keelatud leiva söömine.

“Kui dieet sai läbi, tuli ta minu juurde ja ütles, et tahaks nüüd jälle üle tüki aja leiba proovida. Ta sõigi tüki leiba, kuid sellest hakkas tal halb. Nii jõudis too inimene kindlale veendumusele, et leiba ei hakka ta enam kunagi sööma. Ta võib tarbida vaid glüteenivabu jahutooteid,” toob Trofimova näite selle kohta, millised muutused võivad aastaga organismis toimuda.

INIMESED MUUTUVAD JÄRJEST TEADLIKUMAKS

Tänapäeval ei kehti enam üldised soovitused, mida süüa ja mida mitte. Seda sorti nõuanded peavad olema individuaalsed. Trofimova toob näite: dieedipidaja võib küll piirata tarbitavate kalorite hulka, kuid kui ta sööb toiduaineid, mida ta ei talu, siis on asi ikka halb ja kaal ei lange sugugi.

“Tänapäeval on testi tegemine väga aktuaalne – mida rohkem informatsiooni me enda kohta teame, seda parem on, see aitab meil edasi minna.”

Kuigi Eestis pole toidutalumatuse testi tegemine nii levinud kui näiteks Saksamaal, kasvab siingi testitegijate arv pidevalt. Üha rohkem saadakse aru, et sellest sõltub inimeste elukvaliteet.

„Saksamaal näiteks katab sedasama toidutalumatuse testi ka haigekassa. Seal lähenetakse haigustele ühe rohkem looduslikust küljest. Arstide kasutatavatest medikamentidest pooled on pärit loodusravist ja homöopaatiast. Keemilised ja sünteetilised preparaadid ei ole Saksamaal üldse nii populaarsed kui siin,” räägib Trofimova ning lisab, et seal on tavaline, et arstid õpivad oma eriala juurde ka loodusravi.

“Ka Eestis on hakanud inimesed järjest rohkem oma tervise peale mõtlema. Kui näiteks varem osati harva seostada nahalöövet söödud toiduga, siis nüüd saadakse sellest väga hästi aru,” ütleb Trofimova, kelle sõnul on nahk inimeste seedeorganite peegel. “Testi tegemine on aina ja aina populaarsem.”