TARTU, ESTONIA

admin

Biokliinik OÜ otsib

TOITUMISTERAPEUTI

Nõudmised kandidaadile:

  • eelnev kogemus toitumisterapeudina
  • meditsiiniline haridus
  • eesti, vene ja inglise keele oskus

Ettevõte pakub:

  • Individuaalsete toitumisplaanide koostamist Biokliinikus ja Loodus BioSpas
  • Huvitavat ja mitmekesist tööd
  • Arenemis- ja koolitusvõimalusi

CV palume saata info@biokliinik.ee märksõnaga “toitumisterapeut”

214x300xsojapiim-sojauba-soja-okara-tofu-214x300.jpg.pagespeed.ic.bSvxXCyc72Soja levikuga Euroopasse ning Ameerikasse, esitatakse kogu aeg küsimus: “Kas soja on inimese organismile kasulik või kahjulik?” Sellepärast on moodne teadus enam kui pool sajandit uurinud soja koostist ja eripära. Selle aja jooksul on esitatud hulgaliselt erakordselt huvitavaid fakte, kuid senimaani ei ole ükski teadlane söandanud kindlalt vastata eespool toodud küsimusele.

Ühed kinnitavad, et sojaubades on külluslikult väärtuslikku taimset valku, sojatoodetes on ideaalselt tasakaalus energiaväärtus ja põhitoitainete ja muude aktiivsete ainete koostis, hea antioksüdant ning soovitavad seda tarvitada kui ravimit ja profülaktilist vahendit kõigile, alates suhkruhaigetest kuni lõpetades ülekaalu all kannatajatega.

Teised väidavad, et soja võib haige organismis mitte ainult peatada, vaid ka provotseerida vähirakke, peale selle suureneb sojat tarbides oht kahjustada kilpnääret, hirmutatakse, et soja võib kiirendada ajurakkude vananemist.

Sojatoodete kasulikkus on suur ja silmnähtav, kuid süüa tuleb sojat mõõdukalt, sest juba meie esivanemad ütlesid: ”Kõik mõõdukas on tervislik.” Dietoloogide arvates kujuneb soja XXI sajandi peamiseks tervisliku toidu allikaks.

Kuigi soja uurimises on veel käia pikk tee, arvatakse siiski, et pisutki sojat toiduga iga päev manustades on vähktõbede oht väiksem. Kuna soja puhul ei saa rääkida erilisest maitsest ega lõhnast ega ka välisest atraktiivsusest, saab sojatooteid propageerida eelkõige tervendavate omaduste kaudu. Ometi pole soja mingi imerohi, vaid see on tervislik lisa toidulauale ning igaüks võib ise otsustada sojatoodete tarbimise üle.

Soja soodustab aktiivset ja pikaealist elu ning kaitseb meid paljude haiguste eest! Continue reading

Mida tähendavad salapärased märgid toiduainetel? Foto: Pm

Mida tähendavad salapärased märgid toiduainetel? Foto: Pm

Toiduettevõtted ihkavad oma toodetele kvaliteedimärke, sest need aitavad kireval toiduturul võita kliendi usaldust.
Niigi kirjudele pakenditele lisatakse olulise tooteinfo kõrval järjest enam märgiseid, mille tähendust paljud ostjad ei tea.«Toidumärgised peaksid tarbijate elu lihtsamaks tegema, aita­ma veenduda toote kvaliteedis ja päritolus, kuid infoküllus tekitab tarbijates pigem rohkem segadust,» rääkis toiduliidu juht Sirje Potisepp.

Ta tõdes, et mida rohkem on erinevaid toidumärgiseid, mida aktiivselt ei tutvustata, seda rohkem tekib nõutust. «Tarbijad ei tea ega tunne paljusid märgiseid. Märk hakkab elama siis, kui sellesse panustatakse.»

Üllatavalt kiiresti saavutas tuntuse lipumärk, mis on visuaalselt hästi tajutav ja arusaadav. Praeguseks kannab seda enam kui 12 000 toodet ning selle võivad saada ainult Eestis valmistatud toiduained.

Potisepa sõnul on kvaliteedimärgid ettevõtete jaoks puhas turundus ning nende taotlemine ja kasutuselevõtt on selleks üks odavamaid viise. «Neid märke ihatakse, sest need pakuvad tarbijale usaldusväärsust.»

Näiteks maksab läbi toiduliidu lipumärgiga esmaliitumine umbes 30 eurot. «See ei ole meie jaoks äritegemise projekt – meie asi on oma tooteid ja tootjaid esile tõsta,» rõhutas Potisepp.

Pääsukesemärgi eest tuleb tasuda kopsakamat litsentsitasu, kuid paljude väiketootjate jaoks pole see tema kinnitusel siiski takistuseks saanud.

Kõige enam ihatakse aga Eesti parima toiduaine märki. Tootekonkursil osalevad aasta jooksul turule tulnud tooted ning võitjat ei tea keegi ette. «Eesti parima toiduaine märki seostatakse toiduaine kvaliteediga. Seda tiitlit ihatakse, sest see toob tohutut tähelepanu,» selgitas Potisepp.

Ehkki Eestis on kodumaistele toodetele mõeldud toidumärgiseid ligi 20, võib tuntumad üles lugeda ühe käe sõrmedel. Mullu avaldatud TNS Emori uuringust Eesti elanike toidukaupade ostueelistuste kohta selgus, et kõige mõjukam toidumärgis on jätkuvalt päritolu- ja kvaliteedimärk «Tunnustatud eesti maitse» ehk nn pääsukesemärk, mida tunneb 84 protsenti Eesti elanikest.  Lipumärki teab 57 protsenti ning «Tunnustatud maitse» ehk ristikumärki 51 protsenti elanikest.
———————————————————–

Mida märgistuse puhul jälgida?

Pakendi märgistus ei tohi tarbijat eksitada, see tähendab, et märgistusel ei tohi olla valet infot toidu koostise, olemuse ja päritolu kohta, nimetas veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna peaspetsialist Tiiu Rand olulisima põhimõtte pakendimärgistuste puhul. «Alustuseks tuleks vaadata toidu nimetust, mis peab toidu iseloomustamiseks olema piisavalt täpne. Teiseks on oluline säilimisaeg, sest osta võiks ikka võimalikult värsket toitu. Parimate omadustega on toit siis, kui «parim enne» kuupäev pole möödunud,» selgitas Rand «Kui ostjat kuupäeva möödumisest teavitatakse, tohib aga kauplus veel «parim enne» ületanud kaupa müüa.»

Kiirestiriknevate toitude puhul kasutatakse väljendit «kõlblik kuni». Kui toit on ületanud «kõlblik kuni» kuupäeva, ei tohi seda enam müüa, sest toidus võivad arenema hakata tervisele ohtlikud mikroorganismid. «Kõlblik kuni» toitudel peab olema ka teave säilitamistingimuste kohta.

Kolmandaks peab toidu pakendil olema välja toodud netokogus: vedelatel toitudel mahuühikutes, muudel massiühikutes. Neljandaks ja olulisimaks infoallikaks on koostisosade loetelu.

Toidu koostisosade loetelus nimetatakse kõik toiduvalmistamisel kasutatud koostisosad nende sisalduse alanevas järjekorras, see tähendab, et loetelus on esikohal põhikoostisosa. «Kui võrrelda näiteks kahte erinevat sepikut – ühel on esikohal nisujahu ja teisel vesi –, siis järelikult on esimeses sepikus kasutatud kõige rohkem jahu, teises vett,» selgitas Rand.

Pakendile peab olema märgitud ka valmistaja, pakendaja või müüja nimi ja aadress, et tarbija saaks vajadusel tootja või pakendaja/müüjaga otse ühendust võtta.

Üldjuhul ei ole kohustust esitada infot energiasisalduse, valkude, rasvade, süsivesikute jm toitainete kohta. Kui seda aga tehakse, peab teave olema esitatud kindlaksmääratud näitajate osas 100 grammi või 100 milliliitri toidu kohta ning lisaks võib esitada ka portsjoni kohta. Uute nõuete kohaselt on kindlaksmääratud näitajad energiasisaldus, rasvad, küllastunud rasvhapped, süsivesikud, suhkrud, valgud ja sool. Alates 13. detsembrist 2016 muutub toitumisalase teabe esitamine töödeldud toidul kohustuslikuks. Märgistus peab olema eestikeelne ning hästi nähtav ja selgelt loetav.  PM

Allikas: Postimees.ee

 

27-aastane reesusmakaak Canto (vasakul) peab Wisconsini ülikooli teadlaste armust dieeti, 29-aastane Owen kuulub kontrollgruppi ja sööb, mida hing ihkab. Foto: Jeff Miller, University Communications, UW-Madison

27-aastane reesusmakaak Canto (vasakul) peab Wisconsini ülikooli teadlaste armust dieeti, 29-aastane Owen kuulub kontrollgruppi ja sööb, mida hing ihkab. Foto: Jeff Miller, University Communications, UW-Madison

 

Tavalise dieediga võrreldes 30 protsenti vähem kaloreid – ja tulemuseks on kolmandiku võrra pikem eluiga. Selle nipi abil on püstitatud pikaealisuse rekordeid, kuigi üksnes kontrollitud tingimustes ja vaid levinud katseorganismidega, nagu hiired või pagaripärm.
Ahvatlev oleks järeldada, et tegu on universaalse nipiga eluea pikendamiseks, ent bioteaduste põhitõdede hulka kuulub arusaam, et mis toimib ussikestel ja hiirtel, ei pruugi toimida inimestel. Olgugi et viiteid paastu pikendavast mõjust elueale on välja nopitud ka inimuuringutest: näiteks saja-aastaste suure osakaalu poolest tuntud Jaapani saare Okinawa elanike eined on tavadest tulenevalt üsna napid ja kalorivaesed.Kontrollitud katsetusi aga inimestega teha ei saa, ja parim asendus on ahvid. Just sel eesmärgil alustasid 1980. aastate lõpus kaks Ameerika uurimisrühma pikaajalist katsetust reesusmakaakidega. Kontrollrühm sai süüa tavapäraselt, katserühma kaloritarbimist piirati 30 protsenti (jälgides, et toidust saaks ikkagi kõik vajalikud toitained kätte).

Esimesena avaldas tulemusi Wisconsini ülikooli töörühm 2009. aastal. Nad nägid, et katserühmal esines vähem suhkurtõbe, vähki ja südame-veresoonkonnahaigusi. Suremuse kohta oli tol hetkel veel vara öelda.

Teine uurimisrühm, Riikliku Vananemisinstituudi oma, tuli oma järeldustega välja kahe aasta eest. Need olid hüpoteesi toetajate jaoks kainestavad. Jah, katserühma tervis oli parem, ent oluliselt kauem nad ei elanud. Kui lähenemine ei toimi enam ahvidelgi, siis kindlasti mitte inimesel.

Sel nädalal avaldas Wisconsini ülikooli rühm aga uue artikli, kus täiendas nii enda andmeid kui ka analüüsis konkurentide omi, sütitades uue lootuse, et kalorite piiramisest võib siiski tulu tõusta.

Wisconsini paastuahvide eluiga ja tervis oli tunduvalt parem kui tahte järgi söönud kontrollrühma oma, seega asusid teadlased analüüsima, mis võis põhjustada teise teadusrühma tulemuse. Nende tõlgenduses võis Riikliku Vananemisinstituudi uuring selle asemel, et kalorite piiramise mõju ümber lükata, hoopis kinnitada, et positiivne mõju on juba pisukesel paasturežiimil.

Nii leidsid teadlased, et teise rühma ahvide keskmine kaal oli Wisconsini pärdikute omast väiksem, ning tuvastasid erinevuse toitmise režiimis. Riikliku Vananemisinstituudi ahvide portsjonid määrati kindlaks toitumistabelite järgi, samas kui Wisconsini ahvid võisid katse alguses süüa nii palju, kui ihkasid, ning 30-protsendiline kärbe tehti sellest lähtudes.

Seega väidavad Wisconsini teadlased, et kõik konkurentide ahvid olid tegelikult paastul, ühed kergemal, teised tõsisemal. Ja see, et nende suremuses ei olnud vahet, räägib selle kasuks, et juba kümneprotsendiline kalorikärbe mõjutab eluiga. Mitu katses osalenud Riikliku Vananemisinstituudi ahvi on juba ületanud 40. eluaasta künnise, mis on selle liigi uus rekord.

Kahe töörühma teadlased teevad nüüd koostööd, püüdes andmeid ühiselt analüüsides välja selgitada soodsa mõju tingimusi.

Wisconsini uuring andis ühtlasi rabavaid tulemusi ahvide tervise kohta. Kuna kontrollrühmal lasti suhkrurikast toitu süüa nii palju, kui nad soovisid, võib neid võrrelda tänapäeva rämpstoidul üles kasvanud, ülekaaluliste ja terviseprobleemidega inimestega.

«Veel kaks aastat tagasi ei olnud ühelgi piiratud kalorite rühma ahvil diabeedi tunnuseid, kuid kontrollrühmas oli arvukalt suhkurtõbiseid või selle eelse seisundiga loomi,» märkis töörühma liige Ricki Colman.

Samal ajal kui kasutegur on silmaga näha, ei tea me siiski, miks püsivast paastust on abi. Ilmselt on sel seos keha energia kasutamise süsteemiga, oletab uuringu autor Rozalyn Anderson. «Kalorite piiramine toob kaasa ainevahetuse ümberprogrammeerimise,» selgitab ta. «See aeglustab vananemist ja vananemisega seotud haigusi, mõjutades energia regulatsiooni ning raku ja organismi võimet vananedes keskkonnamuutustele reageerida.»

Kõik teadlased rõhutavad, et nende tulemust ei saa üle kanda elustiilisoovituseks ehk kindlasti ei hakata inimestele soovitama püsipaastule asumist. Paljud meist sellega üldse hakkama saaks?

Küll käib usin uurimistöö nähtuse toimemehhanismide selgeks tegemiseks, et siis selle abil välja töötada ravimeid või raviviise, mille abil oleks võimalik vananemist ja sellega seotud haigusi edasi lükata.

Allikas: Postimees.ee

Ave Nahkur Foto: Martin Dremljuga

Ave Nahkur Foto: Martin Dremljuga

Pea käib ringi, silme eest veab mustaks, konnad krooksuvad ergutusi ja kilod tõesti kaovad. Ave Nahkur pidas paastulaagris päevikut.

Eesti ilmselt kuulsaim nüüdisaegne naivistlik kunstnik ja kohvikupidaja Ave Nahkur, keda avalikkus tunneb peamiselt „Meie küla eitede” sarja järgi, käis koos tütrega paastulaagris. Kogemus oli tähelepanuväärne ja tulemus võimas.

Proloog

Otsust, et tuleme dr Trofimova Looduse spaasse paastuma, mõjutas meie tervislik seisund. Tunnen ennast kohutavalt: olen väsinud, aju ei toimi, selg valutab pidevalt jne. Peale selle krooniline kõhukinnisus. Ergutan end kohvi ja koogiga, nädalalõppudel kärakaga. Sporti pole eluaeg teha tahtnud, kõnnin lihtsalt veidi metsas ja suhtlen puudega. Tütrel on nahahaigus nimega multiformne erüteem, mis on väga haruldane ja keegi ei tea, millest see tuleb. Tal oleks nagu korra kuus tuulerõuged ja ta on selle üle väga kurb. Nii et oleme mõlemad masendavas seisundis ja loodame paastu abiga inimesteks saada. Loodame ka kaalukaotuse abiga oma väljanägemist parandada. Mina olen 52-aastane ja tütar Eva (keda ma hellitavalt Nodzuks nimetan) on 28.

Otsust, et tuleme dr Trofimova Looduse spaasse paastuma, mõjutas meie tervislik seisund. Tunnen ennast kohutavalt: olen väsinud, aju ei toimi, selg valutab pidevalt jne. Peale selle krooniline kõhukinnisus. Ergutan end kohvi ja koogiga, nädalalõppudel kärakaga. Sporti pole eluaeg teha tahtnud, kõnnin lihtsalt veidi metsas ja suhtlen puudega. Tütrel on nahahaigus nimega multiformne erüteem, mis on väga haruldane ja keegi ei tea, millest see tuleb. Tal oleks nagu korra kuus tuulerõuged ja ta on selle üle väga kurb. Nii et oleme mõlemad masendavas seisundis ja loodame paastu abiga inimesteks saada. Loodame ka kaalukaotuse abiga oma väljanägemist parandada. Mina olen 52-aastane ja tütar Eva (keda ma hellitavalt Nodzuks nimetan) on 28-aastane.

Esimene päev

Mured algavad kohe, kui kohale jõuame. Oleme kogemata valel kuupäeval tulnud, peaksime kohal olema alles kolme päeva pärast! Aga õnneks ei aeta meid koju tagasi, vaid võetakse vastu. Dr Trofimova määrab meid kolmeks päevaks dieedile. Tahtsime ju kohe vee peale jääda, oleme valmis võililli ja muru sööma. Aga sööme hoopis püreesuppi. Iga kahe tunni tagant saame pisikese ampsu (porgandisalat, hiljem tatar petiga). Ammu pole nii palju söönud. Saame ka lahtistavat sennateed, mis hakkab üsna kohe tööle.

Teine päev

Hommikuks herkulopuder meega, teed saame nii palju, kui tahame (fenkolitee või kummelitee). Põrutame keppide abiga metsa. Teen esimest korda elus kepikõndi, täiesti hea on. Nodzul on pulsikell, mis ütleb, et kepikõnd on tõhusam kui muidu kõnd. Vahepalaks on banaan. Ennelõunat päevitame konnatiigi ääres (loigud on täis rohelisi konni, kes karjuvad meile: tublid olete!). Lõunaks saame juurvilja püreesuppi. See teeb kõhu nii täis, et virutame jälle tund aega kepikõndi. Silme eest läheb juba mustaks, viskan pingi peale pikali. Äkki märkan keset põldu suurt tamme. Hüppan tamme embusesse ja palun talt jõudu. Seda ma ka saan, kuhjaga! Tammeonu abiga suudan ka õhtul tund aega kepikõndi teha. Kilod lendavad koos higise auruga kaunisse Tartumaa lehtmetsa.

Kolmas päev, õues 26 kraadi sooja

Hommikul tuleb suust väga halba haisu, mürgid on vist liikuma hakanud. Suud tuleb loputada õliga, nii et see läheb vahtu (õli, mitte suu!). Siis teeme hommikujoogat, Nodzu teeb telefoni abiga mingit kõhulihase treeningut, sest tal on kõhupeki mure. Täna sööme ainult petti – pakk petti tuleb viie söögikorra vahel ära jagada. Hommikune pett teeb kõhu jube täis. Lebame oimetuna. Siis haarame kepid ja kihutame metsa, anname kerele tuld. On erakordselt soe ilm, mets on nagu džungel. Linnud kisendavad, maa aurab, teod pauguvad jalge all. Lõunaks pett ja vesi. Pärast päevitame ja tegeleme loomingulise tööga, konnakontserdi saatel tiigi ääres. Õhtul veel viis kilomeetrit kepikõndi.

Neljas päev, õues 32 kraadi sooja

Hommikul arsti juures selgub, et oleme mõlemad dieediga kaotanud kaks kilo! Meile tulevad uued toanaabrid Olga ja Julia. Olga on Narvast, kaalub 64 kg ja tahab alla võtta, on päris pekine teine. Julia on väga peenike, vist on siin mingil muul põhjusel. Saame massaaži, mis on väga mõnus, ja joome mõrusoolavett, mis peaks sooled tühjaks tegema. Pea käib rohkem ringi kui muidu, sest joome ainult vett. Päevitada enam ei lubata, sest see pidi halvasti mõjuma. Lähme õhtupoole kepikõnnile. See on kohutav pingutus: on metsikult palav, kere tohutult nõrk ja pidevalt tahab sitt püksi tulla. Komberdame keppide najal metsani, kus hakkavad rajad, ja viskume pingile pikali. Õnneks on keegi tark inimene teinud siia parajalt pika puupingi. Lebame mõlemad pingil ja lõõtsutame nagu hundikoerad. Lõpuks komberdame oma raja läbi, keeled väljas. Keel muide on kuivanud karedaks kaltsuks, millega võiks puitu lihvida. Käin umbes viis korda päevas põõsas end kergendamas. Tuleb kena roheline vesi, sobib loodusesse. Konnad hõikavad tiigist: „Pidage vastu!” Oleme nii väsinud, et sauna ja basseini ei jaksagi minna. Nodzu vaatab telefonist tordipilte ja ta suu vist natuke lekib, sest padi on igatahes märg. Ta räägib pidevalt toidust.

Viies päev, 29 kraadi

Magasin kehvasti, sest alaseljavalu oli päris tugev. Iga õhtu läheb hullemaks – see tähendab, et soolad hakkavad ristluudest eralduma. Asi seegi! Kell pool seitse hommikul klistiir ja kell kaheksa õpetatakse hingamist. Võimleme ja teeme kepikõndi, toss on suht väljas. Kell üheksa on arstlik läbivaatus, kaal on juba 59 kg! Oleme mõlemad kaotanud ühe ööpäevaga 900 g! Võtame tilga mett ja kosutavat raviteed. Tunne läheb paremaks. Kobin ööseks põrandale magama, et seljal parem oleks.
Massaaž on mõnus, siis tuleb vesivõimlemine basseinis (31-kraadine vesi) ja saun. Ma teen saunas endale liiga, sest jube halb hakkab. Laman oimetuna õues pingil ja keeldun üles tõusmast. Sellise kuumaga on saun ilmne liialdus. Nodzu oli soolikate sügavpuhastusel, aga tal polnud sealt midagi huvitavat välja tulnud. Ma lootsin näha näiteks suurt ussi, mille purgiga kaasa saab. Kuumus tahab ajud välja pressida, pea kisub valutama, hingata on raske. Selg ei valuta enam nii hullusti, aga jalg kisub krampi. Arvasin, et saan insuldi.

Kuues päev, 21 kraadi

Nägin nii absurdset ununägu, et sellest saaks hea filmi. Tavaelus nii hullu ei näe! Kirjanikele kuluks paastumine ära, tuleks midagi uut ja huvitavat. Täna on aga tõeline nõrkus ja selline tunne, et kogu keha laguneb laiali. Energia on täiesti otsas. Olen tähele pannud, et ka teised ei istu, vaid kas lamavad või kõnnivad. Pea on nii uimane, et ei suuda istuda. Olen une ja ärkveloleku vahelises seisundis, seda kutsutakse alfa-staadiumiks. Avanevad universumi väravad. Või ei avane. Käisin seljavenituspingil, see tegi head. Nodzu kaotas soolikapuhastusel ühe kilo, nii et ta juhib kaalukaotusvõistlust. Küll ma talle järele tõmban! Loodan, et mul tuleb rohkem kraami välja. Ehk midagi väärtuslikku, või mõni ammu kadunud ese. Nägime fotodelt, mis inimeste soolestikust välja on tulnud, oli päris muljetavaldav. Õhtul ei saa und, sest jalad ja kogu keha on nii närviline, et tuleb minna kuuma duši alla. Lõpuks vajun unne, mis kestab ainult neli tundi. Olen tõeline närvipundar. Nodzul on täna õhtul väga paha olla. On ainult voodis ja oigab.

Seitsmes päev, 23 kraadi

Hommikul arsti juures kaaludes selgub, et olen kaotanud ainult 700 g. Soolikatest ei tule midagi huvitavat välja. Olen pettunud. Ikka on õudne nõrkus. Kepikõndida enam ei jaksa, jalutame niisama. Vahepeal viskame pingile pikali. Nodzul on ikka väga halb olla. Üritab metsas oksendada. Mul on juba veidi parem. Räägime ainult toitudest. Mõlemad jalad kisuvad krampi. Saan üldmassaaži, see teeb head. Masseerija Tiia on juba minu sõbranna, arutame temaga kõik maailma asjad läbi. Vesivõimlemine väsitas nii ära, et magasin nagu laip. Nodzu tegi toidutalumatuse proovi, dr Trofimova soovitas.
Täna saime kompotti! Küll oli hea! Loomulikult oli see puuviljadeta – rosinakeeduvesi. Nodzul hakkas õhtul parem, energia hakkab vist tagasi tulema. Tahaks õudselt koju. Magan nagu kott ja unenägusid ei näe.

Kaheksas päev, 28 kraadi

Oo jess! Täna saame koju! Energia on ka päris hea, seega organism on läinud üle sisemisele toitumisele ehk sööb ära kõik halvad rakud, kolesterooli jne. Kaal on juba vähem langenud, ainult 200 g. Nodzu juhib ikka ühe kiloga. Tal on täna hea olla. Eluvaim tuli tagasi! Nodzu proov ütles, et ta ei tohi süüa teraviljatooteid, kartulit ja kohvi. Aga piimatooteid võib! Nii et joob piima kohvita. Kappame sõbranna Anu auto peale ja varsti loksume rongiga Tallinna poole. Oleme eluga pääsenud! Nodzu on kaotanud kaalus seitse kilo, mina umbes kuus. Oleme teotahet täis ja üritame hakata paastust välja tulema. See peaks kestma ka umbes nädala. Esimestel päevadel saame juua ainult ühe paki petti, kolmandal päeval sööme putru, neljandal puuvilja ja toorest juurvilja. Hea energia pidi tulema just siis, kui sööma hakkad. Oleme põnevil.

Epiloog

Kodus on väga tore. Energia on hea, kui olen üksi ja saan omaette tegutseda. Juhul kui on palju rahvast ümber, läheb toss välja. Suhelda on raske, sest tavakodanikega samale tasemele saada on võimatu. Paastuja ei saa aru, mida inimkond iga päev sööb ja joob ning miks kõik jauravad mingitel suvalistel teemadel. Paastuja elab omas mullis ja oma reeglite järgi. Eriti nõmedad on alkoholi joonud isikud. Sa tunned tema suust tulevat haisu ja näed tema udust silmavaadet. Neile kõigile peaks otsekohe ampulli paigaldama! Kahju, et pilguga ei saa ampulli naha vahel
Kodus on väga tore. Energia on hea, kui olen üksi ja saan omaette tegutseda. Juhul kui on palju rahvast ümber, läheb toss välja. Suhelda on raske, sest tavakodanikega samale tasemele saada on võimatu. Paastuja ei saa aru, mida inimkond iga päev sööb ja joob ning miks kõik jauravad mingitel suvalistel teemadel. Paastuja elab omas mullis ja oma reeglite järgi. Eriti nõmedad on alkoholi joonud isikud. Sa tunned tema suust tulevat haisu ja näed tema udust silmavaadet. Neile kõigile peaks otsekohe ampulli paigaldama! Kahju, et pilguga ei saa ampulli naha vahele pista.
Suu toiduga taastutvustamine on nii tore. Soolane on tõesti soolane ja hapu kohe tulihapu. Nägu ja kael ei ole enam ühejämedused ja ammu ununenud püksid lähevad jälle jalga. Kui ainult saaks seda õndsat olekut kauem säilitada!

Allikas: epl.delfi.ee

TervisKõhugaasid, halb hingeõhk, liighigistamine, lehkavad jalad ja mitmed teised nähtused seavad paljusid mehepoegi alatasa piinlikesse olukordadesse. Aga mis on nende hädade taga ja kuidas neist pääseda?

Mehed on juba kord sellised, et ei taha „tühistena“ näivate asjadega arstide lävepakke kulutada. Sest üks õige mees on ju ometi tugev ja kõiketaluv inimeseloom. Tegelikkuses on mõnedki piinlikke olukordi tekitavad terviseprobleemid arsti abiga kergesti ületatavad, teisalt aga võivad mõnedki sümptomid viidata tõsisematele terviseprobleemidele.

Kui kõhugaasid möllavad

Kes küll poleks kogenud olukorda, kus kõhutuul tahab vägisi valla pääseda just siis, kui ei tohiks, ja seal, kus seda kõige vähem vaja oleks? Ehkki vanasõna ütleb, et „terve mees, kes tagant köhib“, võib tegemist olla hoopis probleemidega soolestikus.

Tartu Biokliiniku dietoloog, sisehaiguste arst Natalia Trofimova räägib, et kõhugaasid saavad alguse olukorrast, kui toit, mida magu ei suuda lõpuni omastada, liigub edasi peensoolde, kus sapi ja fermentide abil peaks algama toidujääkide lõhustamine: „Kui aga lõhustamine ei õnnestu, tekivad käärimine ning selle tulemusel vaheproduktid, nagu gaasid, mürkained ja alkohoolsed ained metanool ja etanool. Gaasid tekitavad täiskõhutunde ning metanool annab kõhutuulele halva lõhna. Osad vaheproduktid pääsevad organismist välja, aga osad imenduvad verre ja  jõuavad hoopis maksa. Ning kui maksa tabab sel teel sagedane ülekoormus, saab maks kahjustada.“

Doktor Trofimova soovitab häirivate kõhugaaside korral välja selgitada, kas need tekivad organismile ebasobiva toidu või seedeelundite põletikulise seisundi tõttu. Kui esimesel juhul on abi toidutalumatuse testist ja seejärel targalt koostatud menüüst, siis teisel juhul võib probleem peituda kroonilises bakteriaalses infektsioonis. Ning siis ei ole pääsu visiitidest arsti juurde ja apteeki. „Põletikulised protsessid vajavad ravi, kuid näiteks vähktõvele kõhugaasid siiski ei viita,“ rahustab Natalia Trofimova.

Kõht lahti, kõht kinni

Kõhugaasidest kaugeltki mitte vähem piinlikke situatsioone võib tekitada krooniline kõhulahtisuse sündroom, mis sunnib WC-sse tormama ka keset kõige tähtsamaid asjatoimetusi, nagu näiteks oluline ärikohtumine. „Ka siin võib põhjus peituda toidutalumatuses või seedeelundkonna põletikulises seisundis,“ selgitab dr. Trofimova.

Kõhulahtisusega vaat et sama piinarikkaks võib osutuda ka kõhukinnisus, mis võib tuleneda toidutalumatusest või sapipõieprobleemidest.

„Sapp seedib rasva ja kui sappi ei ole piisavalt, jäävad rasvad seedimata ning võibki tekkida kõhukinnisus,“ räägib Natalia Trofimova.

Ent dr Trofimova sõnul võivad kõhuhädad osutada ka väga tõsistele tõbedele, nagu näiteks kasvajad. Seepärast soovitab ta mure korral kindlasti perearsti poole pöörduda. Kui aga väljaheidetes peaks leiduma verd, on arsti poole pöördumine lausa kohustuslik.

Miks tekib halb hingeõhk?

Üks enim piinlikkust tekitavaid probleeme on halb hingeõhk. Nätsu või petersellilehe närimine annab vaid ajutise efekti ja mis peamine – ei likvideeri probleemi põhjust. Halb hingeõhk võib tekkida kroonilisest mandli- või põsekoopapõletikust, aga ka probleemidest maos, näiteks mao ülihappesusest. Oluline punkt halva hingeõhu levikul asub mao ja söögitoru vahel. „Mao ja söögitoru vahel asub inimesel lukk,“ selgitab Natalia Trofimova. „Kui inimesel tekib refluks ehk toidu tagasivool maost söögitorusse, avaldub see ebameeldiva hingeõhuna. Kümnest juhust kaheksal on aga põhjus inimese ülekaalulisus. Lukk lihtsalt ei lähe kinni, kuna kõhurasvad suruvad diafragmat – vaheseina kõhukoopa ja rindkere vahel – ülespoole, mis omakorda soodustab refluksi. Toit aga juba seedub, ning sellega seotud protsess paiskab suu kaudu välja ebameeldivat lõhna.“

Refluksi vastu aitab kehakaalu vähendamine dieedi teel, aga seda mitte suvalise toitumisnõustaja, vaid arsti ja toidutalumatuse testi abil. „Toitumisnõustaja ei pruugi süveneda konkreetse inimese sümptomitesse ja võib soovitada näiteks toortoidudieeti ka siis, kui see tegelikult ei sobi. Sest kui maos on põletik, annab toortoit hoopis vastupidise efekti.“

Refluksiga võib kaasneda ka pidev happesus söögitorus ning sellest tulenevad haavandid. Lisaks kahjustab söögitoru kaudu suhu jõudev happesus ka hambaid.

Halb hingeõhk pärineb sageli ka põletikulistest igemetest ja katkistest hammastest. Põhjus number üks on siin kahtlemata igemeprobleemid ehk parodontiit. Selle haiguse ravimiseks peaks pöörduma hambaarsti poole, kes eemaldab hambakivi kas ultraheliga või käsiinstrumentidega. Hambakivi ärahoidmiseks peaks igapäevaselt kasutama elektrilist hambaharja ning kindlasti ka hambaniiti.

Kui jalad lehkavad

„Jube juust“ ehk jalataldade ja varbavahede higistamine ning sellest tulenev lehk on nuhtluseks paljudele mehepoegadele ja neid ümbritsevatele inimestele – töökaaslastele ja pereliikmetele. Halba jalgade lõhna võib kõige sagedamini põhjustada normaalne/liigne higistamine või bakteriaalne või seeninfektsioon. „Higi ise ei haise, vaid lõhn tekib bakterite ja higi koosmõjul. Nii bakterite vohamist kui higi eritumist soodustab omakorda niiske keskkond jalanõude sees,“ selgitab Viimsi Fertilitase erakliiniku dermatoloog Elo Kuum. „Peske iga päev jalgu, eelistatult antibakteriaalse seebiga. Samas ärge unustage, et liigne, eriti lõhnastatud ja antibakteriaalsete seepide kasutamine võib põhjustada nahaärritust,“ soovitab Kuum. „Hõõruge taldu korralikult, kuna haisu tekitavad bakterid elavad hästi n-ö paksudes tallanahkades. Pärast pesemist kuivatage korralikult jalad ja varbavahed, kuna mikroorganismid paljunevad edukalt just niiskuses. Kerge higistamise korral võite seejärel panna varvaste vahele ja taldadele väheselt talgipulbrit, mis imab higi.“

Lisaks soovitab Elo Kuum jalgu õhutada ning käia paljajalu nii palju kui võimalik, kanda puuvillasest või muust imavast materialist sokke ja vahetada neid võimalikult sageli, näiteks kaks korda päevas. Jalanõude osas tasub eelistada „hingavaid“, näiteks nahast jalanõusid, mida oleks mõistlik iga päev vahetada ja lasta tuulutada vähemalt 24 tundi pärast kasutamist. Tajutava lõhnaga jalanõud aga tuleks võimaluse korral ära visata.

Abi saab mõistagi ka apteegist. Käsimüügivahenditest soovitab Elo Kuum 5% bensoüülperoksiidi või 10% geeli, mis vähendab baktereid. Samuti antibakteriaalse toimega salve või kreeme. Jalgade igapäevane 20–30minutiline leotamine jahedamas kanges musta tee vannis (tee sisaldab tanniinhapet) aitab samuti vähendada higistamist ja lõhna. Alternatiivina teevannidele võib jalgu leotada lahuses, milles on üks osa äädikat ja kaks osa vett. Kui jalgade halb lõhn ei kao nende meetmete abil kolme-nelja nädalaga või kui nahal esineb nahamuutusi, tuleb pöörduda nahaarsti poole.

Piinlik liighigistamine

Piinlikke olukordi tekitab ka liighigistamine, milleks peetakse higistamist suuremal määral, kui on vajalik normaalseks keha jahutamiseks. „Kindlat piiri normaalse ja liigse higistamise vahele ei olegi tõmmatud, kuid võib öelda, et kui higistamine hakkab segama inimese igapäevaelu, on tõenäoliselt tegemist liighigistamisega,“ räägib dermatoloog Elo Kuum.

Primaarse ja paikse higistamise (kaenlaalused, peopesad, tallad) ravi saab alustada apteegis müüdavate tugevamate antiperspirantidega, kuid kui liigne ja/või üle keha higistamine tekib äkitselt või öösiti, tuleks pöörduda arsti poole võimaliku alloleva haigusliku põhjuse väljaselgitamiseks. Samuti tuleb vajadusel tegeleda mitmete higistamisega kaasuvate tüsistustega, näiteks bakteriaalsed ja seeninfektsioonid. Ravivariandid ulatuvad antiperspirantidest botuliintoksiini ehk Botoxi ning kirurgiliste protseduurideni.

Higistamise ja kehalõhna vähendamiseks tuleks kindlasti iga päev käia vannis või duši all, eelistada naturaalsest materjalist riideid ja proovida võimalikult sageli lõõgastuda. See võib aidata kontrollida stressi, mis vallandab higistamise.

Ära pese liiga palju

Paljudele on tuttav olukord, kus nahk kipub ketendama või hakkab koledal kombel sügelema ja seda just siis, kui „pole vaja“. Põhja-Eesti Regionaalhaigla naha- ja suguhaiguste keskuse nahaarst dr Maigi Eisen ütleb, et selle sümptomi saladus võib peituda kuivas nahas, mis omakorda võib tuleneda liiga usinast pesemisest: „Paljud pesevad end küllaltki kuuma veega hommikul ja õhtul, lisaks pärast trenni või ujulaskäiku. See aga muudab naha liiga kuivaks.“ Dr Eisen lisab, et oluline on leida sobiv pesuvahend ning et paljukiidetud antibakteriaalsed või tugevalt lõhnastatud seebid ei pruugi olla seejuures parim valik. „Näiteks Safeguardi seepide ja geelide turuletulekuga kaasnesid järjekorrad meestearstide uste taga,“ toob doktor näite. „Sest kui mehed selle tootega oma genitaale pesema asusid, tabas paljusid murettekitav nahalööve.“

Dr. Eiseni sõnul toob mehi meestearsti juurde sageli ka enese ülipüüdlik pesemine pärast juhuslikku seksuaalkontakti. Meeste mure on küll mõistetav, ent liiga kõva küürimine võib lõppeda nahaärritusega.

Stress tekitab kõõma

Muredel ja stressil on oma seos ka kõõma ehk seborroilise nahapõletiku tekkega. „Kõõm on otseselt seotud psüühikaga – mida rohkem stressi, seda rohkem kõõma,“ ütleb dr. Eisen ja soovitab võitlust kõõmaga alustada elu üle järele mõtlemisest – et kas ikka on vaja asjade üle nõnda palju „põdeda“. Ent tõhusat abi kõõma vastu saab igaüks mõistagi ka apteegist.

Lõpetuseks jalaseen, paljude jaoks piinlik ja meid näiteks spaades, basseinides ja treeningsaalides varitsev tõbi. „Treeningsaalis käies võib saada seene näiteks võõrast võimlemismatti kasutades,“ ütleb dr. Eisen. Ta lisab, et ehkki jalaseen on ebameeldiv, on temast vabanemine ennekõike kättevõtmise asi. „Hea ja lihtne lahendus on siin käik perearsti juurde või apteeki.“

 

VÄLJAVÕTTED:
„Kui maos on põletik, annab toortoit hoopis vastupidise efekti.“

„Higi ise ei haise, vaid lõhn tekib bakterite ja higi koosmõjul.“

„Liigne pesemine muudab naha liiga kuivaks.“

Kirjanik ja filmirežisöör Imbi Paju (53) paastub paar korda aastas. Ent tema eesmärk pole keha piinamine allavõtmisega, vaid pigem budistlikul kombel ühinemine maailma kõiksusega. Paast on armastuse sakrament, et oma keha paremini tunda ja hoida.

tiiu012_620Oma raamatuid ja filme ette valmistades hakkas Imbi kümmekond aastat tagasi arhiivides vanu dokumente lugema. Pikapeale mõistis ta, kui sügavale tema enda sisse on need rasked lood tunginud: “Lugesin neid kohutavaid ülekuulamisprotokolle. Käisin neis keldrites, kus mu ema noore tüdrukuna NKVD meeste poolt üle kuulati. See tegi mind nii kurvaks, et oleksin peaaegu töö poole pealt katki jätnud, kui poleks olnud lepinguid Eesti ja Soome produtsentidega.”
Imbi taipas, et elab neid lugusid läbi kogu oma kehaga – hingamine läks sassi ja õudused tungisid unenägudesse. “Kes on kirjutanud sõjast, on ka ise surmale näkku vaadanud!” ütleb Imbi. Sellise hinnaga on sündinud tema raamatud “Tõrjutud mälestused” ja “Soome lahe õed”.  
Just sel arhiivis istumise perioodil hakkas Imbile ülekilosid kogunema. “Ma isegi ei söönud sel ajal palju, aga ega ma ei liikunud ka. Tõmbasin neid lugusid endasse ja mul oli paha olla.”
Kuid taolist rasket energiat kanname endas me kõik, ilma et peaks eelkäijate kannatustest arhiivides lugema. “See on meile kaasa antud hõimuenergia,” ütleb Imbi.
Hiljuti osales ta Soomes naiste meditatsioonirühmas. Sõltumata vanusest oli kõigil hinges mingi masendus. Rühmas päriselu läbi mängides selgus, et igaühel oli olnud sõjas isa või vanaisa, kes oli hakanud hingevalust jooma, oli olnud kodus vägivaldne, ka tema poeg oli hakanud jooma, keegi lähisugulastest oli teinud enesetapu jne.
Eestlaste peremustrid on veel rohkem laiali löödud,” ütleb Imbi. “Isegi, kui teid ei küüditatud ja te läksite süsteemiga kaasa, tegite seda oma südametunnistuse vastu. Põlvkond, kes tegeles ise vaid ellujäämise ja kohanemisega, ei saanud anda vajalikku tuge oma lastele.”
Pole siis imestada, miks me, eestlased, ei oska vääriliselt hinnata oma suurkujusid ega teist inimestki enda kõrval.
Või kust tulevad emad, kes kelle suurim probleem on, et kas tütar on ikka piisavalt sale. “Meil, eestlastel, on nii palju põhjuseid ennast imetleda, aga see, millest me lõpuks räägime, taandub vaid välimusele, vanusele ja kehakaalule,” ei mõista Imbi.
Ta on olnud seltskonnas, kus üks tuntud ja haritud meesterahvas halvustas säravaid poliitikuid Hillary Clintonit ja Angela Merkelit, et need olevat koledad, paksud ja vanad. “Soomes või Rootsis oleks naised selle mehe seltskonnast välja visanud. Siin olin mina ainuke, kes vihaselt reageeris!”
Vägivald naise keha suhtes ei ole ainult sõjaaja nähtus. “Tänapäeval tehakse inimestele samamoodi liiga. Meedia kaudu vägistamine käib kogu aeg. Tüdrukutele on ainuvõimalik roll olla supermodell. Seda me ei teadvusta üldse, kui palju on meil selle tagajärjel söömishäiretega inimesi.”
Häbistamine ja pilkamine ühiskonnas on sama, mis kiusamine koolis. Kes on aga selle üle otsustaja, et naine peab tingimata olema piitspeenike? Me imetleme lille või lindu – aga miks mitte inimest, hoolimata sellest, milline on tema keha?  “Kehaprobleemi peaksime sügavamalt lahti mõtestama,” leiab Imbi. “Keha on püha, ainulaadne ja jumalik. Keha on tempel, tänu millele me üldse saame elada.”
Imbi tunnistab, et möödunud aastal oli tal raske läbipõlemine. “Ma ei taha siis tehtud pilte vaadata! Olin väsinud, olin juurde võtnud.” Või ei olnudki need ülekilod, vaid ränk paistetus?
Läbipõlemine ei tulnud liiga suurest töökoormast, vaid inimeste reetlikkusest. Helsingis oli tulemas raamatumess, kus Eesti poolne korraldaja keeldus Imbile sõna andmast, kuna ta ei olevat piisavalt tähtis. Kui sõja ajal kasutatakse vägivalda võimu näitamiseks, siis nüüd polnud sel muud põhjust kui väiklus ja kadedus. Hiljem olukord lahenes ja Imbi ikkagi esines raamatumessil.
Taolised olukorrad pole Imbile siiski kahjuks tulnud, sest tänu neile on ta inimesena kasvanud. Nii on viimase kümne aastaga tulnud ta ellu tervislik mõtlemine, meditatsioon, laulujooga, paast.
Kui enamasti paastutakse, et peenemaks saada või haigusest vabaneda, siis Imbi jaoks on see võimalus puhastuda: “Paast puhastub mitte üksnes keha, vaid ka mõtted.”
Pärast viimatist läbipõlemist võttis ta vaid ühe vererõhutableti ja hakkas jooma põdrakanepiteed. Ravimtaimi korjas ta koos sõbrannaga loodusest, see oli juba ise teraapia eest. Sõitis palju rattaga ja tegi läbi paastukuuri ühes Soomerootsi talus.
Elu esimene paastukogemus oli tal aga Eestis, Natalia Trofimova Looduse ravikeskuses. “Esimene kord tahtsin lihtsalt järele proovida, kuidas on olla seitse päeva ilma söömata. Algul olin üksi toas, aga hiljem juba meelsasti teistega koos, sest tegelikult rühmas koos ongi ju hea paastuda. Doktor Trofimova juures kõik ka kõnnivad, saavad massaaže, kuulavad loenguid tervisest ja söömisest, teevad joogat ja vesiaeroobikat. See on hea – paned oma mootori ka tööle. Kõik, kes sinna olid tulnud, olid huvitavad inimesed, saime kogemusi jagada ja üksteist toetada.”
Esimese paastu kõige võimsam ja ka kõige meeldivam kogemus oli: pea tühjenes: “Kõik halvad ja kurvad mõtted, mis mind vaevasid, läksid ära.” Teiseks hämmastas teda, et kõht ei olnudki tühi.
Lusika talus rahvaravitseja Sirje Kurveti juhendamisel toimuvate paastukuuride kohta ütleb Imbi, et seal on vähem tegevust ning rohkem rahu ja vaikust. “Paastutakse pigem omaette, mitte rühmas. Ja kui kõndida ei taha, siis ei pea. Kui on unevõlg, saab rahulikult une täis magada,“ sõnab Imbi, kellele on selle talu paastukuurid sobinud pingsa loomingulise töö perioodidel.
Juba oma esimeselt paastult saii Imbi kaasa arusaamise, et paastumas võib ju käia, aga ühtlasi on vaja endaga tööd teha. Tänavukevadisel kümnepäevasel paastul Lusika talus hakkas ta juba ise teistele paastujatele õpetama, kuidas sõnade abil oma mõtteid puhastada. “Korraldasin seal kirjutamiskursuse. Kui hommikuti ärkate ja teil on mõni mure või mürgine mõte, võite selle kirja panna ja endast välja visata. Kõige lihtsam ja samal ajal kõige raskem on kirjutada endale üks kiri: vaatlete selles mõnda oma südamega tehtud tegu ja annate endale armastust ja väge juurde. Kui olete midagi valesti teinud, siis annate selle endale andeks, sest igaühel ebaõnnestub midagi.”
Kõik imestasid, kust ise paastu pidav Imbi ometi selle energia võtab, et kursust juhendada. “Aga energiat jätkus! Ärkasin hästi vara ja mõtlesin päevaplaani läbi. Mulle meeldis seda teha.”
Imbile meeldib ka paastust väljatuleku aeg, kui peab tasa ja targu uuesti sööma hakkama. Ülesöömise oht ähvardas vaid pärast esimest paastu, kui ta poodi minnes oleks tahtnud kõik nahka panna, mis seal leidus. Järgmised väljatulekud on olnud aga hoopis imelised maitsete selginemise perioodid: “See vähene, mida siis sööd, maitseb hoopis paremini. Kui valmistad taimetoidu ilma soolata, siis tulevad kõik taimede maitsed välja.”
Paastude vahelisel ajal toitub Imbi tervislikult, teadmisi on ta ammutanud näiteks Polli talu taimetoidukursustelt. Toit on tema jaoks osa kultuurist, sestap peaks salateid-suppe, ja kõike muud mida loodus pakub, pakkuma kaunilt.
Imbi on peaaegu taimetoitlane, kala on ta toidulaual küll aasta ringi, aga liha ainult vahel harva talvel: “Kui näed lähedalt surma, siis ei taha seda enam juurde. Liha kannab endas vahel hirmu ja kannatuse mürkaineid, millel võivad lla teadmata tagajärjed.”
Kuigi Imbi paastuga tegeldes ekstra haigustest vabanemist eesmärgiks ei ole seadnud, on tal neist selleski mõttes kasu olnud. “Varem, kui mul oli loomingulises töös paus ja läksin vanemate juurde Võtikverre puhkama, siis tuli mul pingelangusest alati kohutav nohu. Isa juba ütleski alati, et no nüüd tuled siia, jääd jälle haigeks. Nüüd saan puhata ilma nohuta, ka külmetushaigusi põen väga harva.”

Dr. Trofimova

Dr. Trofimova

Arst, kes teab, et tervis tuleb toidust, veest ja loodusest ning räägib Alkeemia.ee lugejatele ka paastumisest.

Palun rääkige natuke oma taustast. Te olete ju klassikalise meditsiini lõpetanud arst, ometigi tegelete tänasel päeval hoopis meditsiini alternatiivsema suunaga.

Lõpetasin tõesti Tartu ülikooli, kuid juba sel ajal sattusin tegelema paastumisega, teisisõnu ravinälgimisega Tartu Ülikooli kliinikumis. Tol ajal oli Leningradi meditsiini-instituudi poolt oli välja töötatud ravinälgimise programmid, kasutasime neid bronhiaalastma haigete ja allergikute puhul kopsukliinkus. Ravinälgimine kestis 21-28 päeva. Õppisingi paastumist edasi Leningradis.

Edasi olen täiendanud ennast Saksamaal, Schwarzwaldis loodusmeditsiini vallas. Õppisime koos Saksa arstidega nagu tudengid kunagi – kõigepealt teooria ja siis praktika, sõitsin tol ajal palju Saksamaa vahet.

Saksamaal õppisin kõige rohkem juurde vesiravi. Kas teadsite, mida spa tegelikult tähendab? Spa tähendab ravi läbi vee, tervise saavutamine läbi vee. Õppisingi seal peamiselt Kneipp-ravi ja vesiravi.

Kneipp-ravi sõnapaar pole Eestis eriti levinud, tutvustage palun paari sõnaga, millega tegu on?

Sebastian Kneipp oli 19. sajandi dominikaani preester, kes alustas patsientide ravimist veega. Pani kirja erinevad vannid, tempeatuuride kasutamise reeglid, kuidas miski organismile mõjub.

Mõnede haiguste puhul tuleb alustada soojast veest, mõnede puhul külmemast temperatuurist ja siis vaikselt temperatuuri juurde lisada. Veenilaiendite puhul ei tohi soojust ja vanne üldse kasutada, selle puhul kasutatakse külma veega ülevalamist. Veega ülevalamine on ka erinev – millest alustada, mis piirkonda kõigepealt üle valada.

See kõik on väga huvitav ja kindlasti on seda lihtne õppida, mõtlesin alguses. Olin selleks ajaks juba ju arstihariduse saanud ja arvasin, et ühe kuuga peaks need vesiravi-meetodid selgeks saama. Selgus aga, et õpetused, mis meile anti, olid nii laiapõhjalised, iga semester saime midagi totaalset uut teada ja kogu õpe kestis paar aastat.

Teine huvitav asi, mis on Sebastian Kneippi poolt kirja pandud, on erinevad mähised, mida me paastu ajal kasutame. Näiteks maksamähised, mida tuleb kasutada selleks, et ette valmistada maksa puhastuseks.

Paljud inimesed arvavad, et mis see mähis siis ära ei ole – paned viinakompressi peale ja ongi kõik. Aga mähised on väga erinevad, olemas on näiteks kohupiima ja kitsepiimamähised. Oma paastukeskuses kasutame võimalikult palju kohalikke vahendeid, oma heina, ravimtaimi. Kasutame päris heina või kitsepiima, mitte ekstrakte, mis on tänapäeval üpris haruldane.

Need teadmised, nii nagu mina neid olen õppinud, on alguse saanud Saksamaalt, aga tegelikult on tegemist rahvatarkusega, mis on meil siin Eestiski olemas. Continue reading

Räägime loodusravikeskuse Loodus BioSpa arsti dr Natalia Trofimovaga paastust, dieedist ja tervislikust toitumisest.

Dr. TrofimovaMiks on paastumine kasulik?

Paastumine puhastab organismi ja tugevdab immuunsust. Inimene loobub paastu ajal loomsest valgust ja rasvast ning keha saab paremini omastada kõiki teisi toitaineid. Traditsiooniliselt paastutakse enamasti kevadel. Siis ollakse väsinud ja arvatakse sageli, et vajalikest ainetest on puudus. Tegelikult on suure väsimuse põhjuseks talve jooksul organismi kogunenud mürgid.

Miks need mürgid tekivad? Kas ohtrast lihasöömisest?

Loomsest toidust tekib organismis jääkaineid tõesti rohkem kui taimsest. Liha on raskem omastada. Selleks kulub kaks korda rohkem aega kui kala omastamiseks. Põhjus on eelkõige liha ja kala erinevas rasvasisalduses. Kala sisaldab kasulikke rasvhappeid, nii et rasvane kala on tervislik, erinevalt rasvasest lihast.

Väsimuse üks põhjus võib olla rauapuudus. Kas siis aitab punase liha söömine?

Rauapuuduse puhul tuleb mõelda eelkõige sellele, et raua omastamine on häiritud. Põhjus võib olla toidutalumatuses. Üks toidutalumatuse sümptomeid on paks limakiht soolestikus, mis takistab raua imendumist. Levinud on piimatoidu- ja teraviljatoidutalumatus. Rauapuudus võib seega olla ka inimesel, kes sööb punast liha, samas taimetoitlasel, kes ei söö üldse liha ega kala, ei pruugi seda tekkida. Sama lugu on kaltsiumi omastamisega. Inimene võib küll palju piimatooteid süüa, aga tuleb ikkagi minu vastuvõtule osteoporoosi sümptomitega.

Mida siis teha tuleks?

Esimene samm toitainete omastamishäiretega võitlemisel on paast. Meie loodusravikeskuses saab paastukuuri ajal teha ka soolte sügavpuhastuse ning toidutalumatuse testid. Kui tead, milliseid toitaineid sa ei talu, saad valida endale sobivat toitu. Ka kehakaalu tõus võib olla tingitud ebasobiva toidu söömisest.

Kas paastu ajal juuakse vaid vett?

Kõigepealt juuakse spetsiaalseid teesid, pärast vett ja puljongeid, mis taastavad kiiremini keha pH ehk normaal­se happelise keskkonna. Muidugi on meil välja töötatud ka makrobiootiline dieet. Inimene ei pea seitse päeva ainult vedelikku jooma, vaid saab pärast dieedile üle minna. Kodus oskab ta juba ise dieediga jätkata. Tähtis on, et ta paastub mõttega, muudab püsivalt oma toitumisharjumusi. Õpetame inimesi meil veedetud paastunädala jooksul tervislikumalt toituma.

Mida kujutab endast teie välja töötatud Läänemere dieet?

Selle Euroopa Liidus patenteeritud dieedi põhimõte on, et siinse piirkonna inimeste eripära tuleb toitumisel arvestada. Ei maksa pakkuda meile iga päev näiteks Hiina või India toitu. Meie geenid on teised, samuti harjumused ja kliima. Läänemere dieedis kasutatakse kohalikke toiduaineid, seejuures öko- ja mahetoiduaineid nii palju kui võimalik. Süüakse Läänemere kalu: tavalist valget kala, räime ja heeringat. Põhirõhk on köögiviljadel: hautatult, keedetult, ühepajatoiduna. Aastaajati dieet natuke muutub. Talvel kasutame ka hapendatud köögivilja, aga mitte soolatud. Sool võib tekitada turseid ning tõsta vererõhku. Maitsestamiseks kasutame kohalikke vürtse, see aitab samuti vähendada soolasöömist. Toit on hästi värviline, sest inimene sööb ka silmadega. Näiteks salat – kõrvits, porgand, lehtsalat, peet ….

Süüakse ka kohalikku teravilja, kaunvilju ning kama. Läänemere dieedis ei kasutata toiduvalmistamisel praadimist ja tarvitatakse koos ainult omavahel sobivaid toiduaineid. Liha või kala sööme köögiviljaga, mitte tärkliserikka toidu – kartuli, leiva või tangainetega. Leiva või saia peale paneme liha asemel näiteks riivitud porgandist tehtud määret, tomatit, kurki jne. Jahvatatud kanepiseemnetest saab samuti hea võileivamäärde.

Mis siis juhtub, kui liha ja kartulit koos süüa?

Seedimisele kulub pikem aeg, sest valku ja tärklist on koos raskem seedida. Mida kauem toit seedib, seda raskem on seda omastada. Kui inimene seda teab, oskab ta väljas süües tellida liha kõrvale kartuli asemel köögivilju.

Mida arvata ütlusest, et enamiku haigusi sööme endale sisse?

Vanasti öeldi, et inimene on see, mida ta sööb. Praegu võime öelda, et inimene on see, mida ta suudab omastada. Vanasti oli toit n-ö puhtam, nüüd on palju geneetiliselt muundatud toiduaineid. Võõraid geene lisatakse taimedele selleks, et parandada toiduaine omadusi. Näiteks tomat peab olema transpordi­kõlblik ja kaubandusliku välimusega, kaua säilima. Varem ei tekitanud tomat nii palju allergiat kui nüüd. Kui inimene sööb geneetiliselt muundatud toitu, võib tal tekkida allergiline reaktsioon.

Eelistada tasub mahetoiduaineid ning kohalikke toiduained, kus pole kasutatud nii palju nitraate, säilitusaineid, pestitsiide. Välismaiseid puuvilju võiks vees leotada, seejärel kuuma voolava veega hoolikalt pesta ja koorida. Kõige rohkem mürke on koore all.

Liha puhul tuleb mõelda, et kui broiler on ühe kuuga kasvanud nii suureks, nagu kana peaks poole aastaga kasvama, siis on selge, et ta on ülestimuleeritud – hormoonidega, antibiootikumidega jne. Need mürgid sööme ka endale sisse.

Õnneks on meil kohalikku kala ka. Ei pea sööma iga päev Norra lõhet-forelli. Mida suurem kala, seda rohkem korjab ta merest endasse elavhõbedat. Kalakasvanduses saavad forellid aga toiduga üksjagu lisaaineid. Sellepärast ei tohiks palju süüa ei lõhet ega forelli. Forelliliha on muutunud nitraadisisalduse tõttu pehmeks. Ka poekurk mädaneb samal põhjusel kiiresti ära. Vanasti seisis peenralt korjatud kurk korvis paar nädalat.

Allikas: Õpetajate leht

Dr Natalia Trofimova | Foto: Aldo Luud

Dr Natalia Trofimova | Foto: Aldo Luud

Dr Natalia Trofimova elu on olnud liikumine klassikalise meditsiini ja rahvameditsiini ühendamise poole. Pole vist teist tohtrit, kel see Eestis nii edukalt õnnestunud oleks – isiklik ravikeskus Loodus Biospa, oma meetod paasturavi, oma nõustamiskeskus ja järjekorrad, mis ulatuvad kuude taha, ning kliendid, kes sõidavad ekstra kohale Lätist, Leedust või koguni Saksamaalt.

Mõtlen paast, ütlen dr Trofimova – Eestis on see seos küll nõndapidi. Ungaris sündinud ja mitmel pool maailmas õppinud Natalia Trofimova võib paastu teemadel rääkida tunde – innustunult ja kirega. Tegu on tema elutööga, mis on ravinud terveks sadu inimesi kümnetest tavameditsiinile raskesti alluvatest või lausa allumatutest tõbedest nagu astma, diabeet, südame isheemiatõbi jms.
“Ebaõnnestumised tulevad sellest, et inimene ise ei oska iseseisvalt paastuda või pole toetust tema kõrval,” väidab dr Trofimova, kui talt pärida, mis peaks juhtuma, et paasturavi ebaõnnestuks. “Paast pole ju ainult toidust loobumine. Paast on millegi korrastamine oma elus – nii toidus kui ka käitumises ja mõtlemises.” Just sellest lausest jookseb veelahe Natalia Trofimova ning klassikalise tabletimeditsiini vahel. Hiina meditsiin, ajurveda ja rahvaravi on Natalia Trofimova loodud ravimetoodikas leidnud orgaanilise sümbioosi maailma tippteaduslike ravivõtetega.

Spaa, mis pole mõnulejatele

“Viisteist aastat on meie loodusravikeskuses kogu aeg midagi täiendatud ja uusi meetodeid otsitud,” kõneleb naine, kelle loodud paasturavikeskuses kiirgab isegi kell kuus hommikul klistiiri tegev õde toetust, positiivsust ja heatahtlikkust, masseerijatest ja muust personalist kõnelemata. “Mõnikord väga head spetsialistid ei sobinud inimlikult. Meile sobivad inimesed, kes suudavad ühendada professionaalsust ja südametarkust.” Dr Natalia suudab viimast kuidagi eriti võimsal moel esile tõsta. Meie jutuajamise ajal Looduse biospaa saalinurgas langeb Natalia pilk aknalaual potis kasvavale lillele. Ta lihtsalt katkestab vestluse, tõuseb ja kutsub töötaja, pärides, kes lilli kastab. “Vaata, kuidas see roos mind vaatab,” ütleb kliiniku emand ainult ja punastav töötaja kaob kiirelt kastekannu järele. Tõeline perenaine näeb ka pühapäeval paariks tunniks kliinikusse tulles kolme meetri kauguselt, kuidas üks aknal olev lilleke on kastmata. “Ma ei saa mööda minna, torkab silma lihtsalt,” vabandab Natalia vestluse katkemist ja istub tugitooli tagasi.
“Tunnetan inimesi ja nende energiaid,” tunnistab ta ilma vähimagi “esoteerilise salapärata”. “Proovin iga töötaja kätt, enne kui ta tööle võtan, enda peal. Tunnetan masseerijat enda peal, suhtlen inimesega, vaatan, kas ta suudab aktsepteerida ja mõttega, hingega kaasa minna. Siin pole retsepti, seda saab vaid ise tunnetada. Kui inimene ei sobi, siis ta ei saa ka ise end piinata, ja kui ta ei armasta oma tööd, siis tunneb ta olevat end vales kohas ja läheb ära.”
Iga kivi siin spaas on püsti dr Trofimova hingejõuga. “Eesmärk, tahtmine ja armastus – kui need kokku langevad, pole ükski töö raske,” sõnab särasilmne, kerge slaavi aktsendiga ilusat eesti keelt kõnelev naine. “Üksõik kui suur töö hulk on.” Natalia Trofimova kanda on praegu kaks töökohta, Looduse biospaa osalise kohaga arst ja sama suure koormusega administratiivjuht. Lisaks vastuvõtud Tartus asuvas Biokliinikus, mis on täis nädalaid ette. Kaheksatunnine tööpäev, lisaks mõned tunnid laupäevadest ja pühapäevadest, loengud ning jätkuv enesetäiendamine erinevate meditsiinikoolkondade teadmistega.
“Mida rohkem tööd, seda kindlam peab olema enesedistsipliin,” kõneleb kohati üle mõistuse suurt töökoormat kanda suutev naine. “Reeglid peavad olema paigas. Ka ise teen paastupäevi, mis aitavad vabastada energiat, nii füüsilist kui ka vaimset. Ise hakkan ka nüüd endale juba rohkem puhkust andma. Kuni 55. eluaastani võib inimene taastada tervist oma ressurssidest, kuid nüüd tunnen ka ise, et peaks rohkem pühenduma puhkusele. Minu ema elab Ungaris, tütar elab Hollandis, alati tahaks puhkuse ajal minna nende juurde. Mul on Hollandis aastane tütretütar, kes rõõmustab ja annab energiat.”

Kooselu haigusega

Meedikute konverentsidel käib diplomeeritud doktor Trofimova täieõigusliku koolimeedikuna, alternatiivravijate koolitusel teeb silmad ette mis tahes “alternatiivile”. Ilmselt pole teist, kes suudaks võrdselt kuuluda mõlemasse valdkonda, ühendades oma teadmistega pealtnäha vastukäivaid pooli.
“Oma lapsepõlvekodust Ungaris teadsin, mis paast on,” jutustab sünnipärane ungarlanna, kes sai oma vene perekonnanime abielu kaudu. “Ise proovisin paastu esmakordselt, kui tulin Tartusse õppima ja mul tekkis raske keskkonnavahetuse tõttu tugev ekseem. Just siis mõistsin arstina, et sümptomite ravimise asemel on vaja leida ja likvideerida põhjus. Aru saada, miks haigus tekib, millised on riskid ja mis on haiguse tulevik.”
Dr Trofimova nägemuses elab haigus koos oma patsiendiga. Seepärast tuleks kõigepealt aru saada, kas haigust saab pidurdada, ainult leevendada, täiesti välja ravida või peab temaga leppima elu lõpuni. “Inimene peab endale aru andma, et enamik haigusi on ta endale ise põhjustanud – kui teen seda nii, siis tekivad taolised sümptomid, seega on ravist etem vahel õppida haigusriskiga tegevusi vältima,” kõneleb Tartu Ülikooli diplomiga arst. “See pole ainult vastutus, vaid inimese viimine mõistmiseni, et “meid on kolm: haigus, patsient ja arst” – kui arst ja patsient töötavad koos, siis jääb haigus üksi ja eemaldub. Et olla terve, ei piisa ühest tabletist, endal on ka vaja midagi ära teha.” Sageli on haiguste taga psühhosomaatika. “Meie perearst Ungaris oli vana saksa arst,” meenutab tohter. “Vanaema kutsus arsti, kui mul oli kõrge palavik, arst rääkis kõigepealt vanaemaga, jõi tassi kohvi. Alles siis, kui olin juba ise arst, mõistsin, miks ta kohe minu juurde ei tulnud ja mind ei vaadanud. Patsient tahab näidata, et ta on haige, tal on halb olla. Kui ta rahuneb maha ja te vestlete neutraalselt, saab arst aru, mis tegelikult viga on. Tihti sümptomid süvenevad, kui rääkida ainult haigusest,” teab kogenud meedik. Nii ongi ta õppinud inimest hindama mitte tema haiguse kaudu, vaid haigust inimese kaudu.

Unustatud traditsioonid

Dr Trofimoval on sügavad teadmised Hiina meditsiinist, bioresonantsdiagnostikast ja teistest alternatiivseteks peetud raviviisidest. “Iga arst, kellel on pikk praktika, omandab võime ilma aparatuurita näha patsiendi hädasid,” ei tee dr Trofimova oma oskustest midagi üleloomulikku. “Erinevate traditsioonide meetodid annavad arstile lisateadmisi. Arst, kes ei tunne huvi alternatiivmeditsiini vastu, loobub väga abistavast vahendist. Keele- ja pulsidiagnostika aitab patsiendi seisundit mõista ilma kallite analüüsideta ja kiiresti, see hoiab kokku nii arsti kui ka patsiendi raha ja aega,” selgitab ta oma huvi vanade meditsiinitraditsioonide vastu. “Meie kõik õpingud mõjutavad meie arengut ja tunnetust. Hiina meditsiinis läksin õppima nõelravi. Pärast esimest aastat koolitustel käimist küsis abikaasa, kas oskan juba nõelu panna. Mina vastan: “Meile pole nõelu isegi näidatud.” Küsisin siis oma professorilt, millal me nõelu panema õpime. Professor vastas: “Seda, kuidas ma nõelu panen, võin ma sulle näidata viie minutiga, kuid seda, kuidas seda õigesti teha, kuhu panna ja miks seda teha, on vaja õppida kolm aastat.”
Väga vähe on arste, kes võtavad vaevaks erinevaid ravimeetodeid aina juurde õppida – oma raha eest ja oma põhitöö kõrvalt niigi napiks jäävast vabast ajast. Lihtsam on ju käia taaskord mõne tabletifirma tasutud “nädalasel õppereisil palmi all” ning kurta ülejäänud aja neid tablette välja kirjutades meditsiini alarahastatuse üle. “Meditsiinis – olgu kooli- või alternatiivmeditsiin, vahet pole – ei tohi olla mingit kadedust. Meil on üks eesmärk, et inimest aidata,” ei anna dr Trofimova kellelegi eeliseid ega hinnanguid. “Vahel on vaja konsulteerida eri valdkonna spetsialistidega, koostööd teha, mitte piire tõmmata. Tuhanded aastad kestnud tuhandete tarkade inimeste praktikal põhinevaid traditsioone unustatake ära. Ei ole vaja anda kohe paratsetamooli, kui laps haige, unustades, et on viinasokid ja palavikuteed.” Dr Trofimova ei eita tablette ega teisi nüüdisaegseid ravivahendeid, kuid tema nägemuses algab ravi mitte tableti, vaid vastutuse võtmisest.
Perearstidel napib aega. “Arst kirjutab tabletid, kui need ei aita, kirjutab teised, unustades, et on olemas muud soovitused, režiim, dieet jne,” muigab kogenud meedik. “Tihti tulevad minu juurde kliinikusse suhkruhaiged, kellele professionaalsed perearstid ei oska anda soovitusi, kuidas veresuhkrut normaliseerida, ei tea suhkrutaset hoidvat dieeti soovitada. Patsiendid räägivad, et kui tulla perearsti juurde, siis arst harva vaatab ja katsub, enamasti kirjutab analüüsid ja vaatab pabereid.” Vereproovimuutus ja ultrahelimuutus räägivad aga juba orgaanilistest muutustest ja arenenud haigusest. Sageli patsiendil mõõdetav patoloogia veel puudub, see on selline staadium, kui on veel võimalik haigusest hoiduda. Hiina ja alternatiivmeditsiin aitab arstil mõista etappi, kus orgaanikat veel ei ole, aga muutused kehas hakkavad juba tekkima.

Oht tabletitööstusele

Paljud holistilise ehk inimest tervikuna, mitte “organite kogumina” käsitleva meditsiini praktikud on kurtnud, et kergema vastupanu teed minev – “Arst kirjutas tableti, nüüd ei pea ma enam midagi tegema, mul on õigus oma tabletile kulutatud raha eest nõuda tervekssaamist” – hiigelkasumeid teeniv tabletitööstus näeb alterantiivravi kasutajates ohtu. “Minu praktika pole kindlasti tabletitööstusele ohtlik, olen arst, kes pooldab mitmeid erinevaid meetodeid,” naerab dr Trofimova elurõõmsalt. “Ka mina ei saa kasutada neid asju, mida ma ei tea. Olen ise hakanud õppima juurde alternatiivset, sest tundsin, et mul oli puudu tarkusest, ülikooliteadmistest hoolimata. Käisin oma raha eest neil kursustel ja võtsin palgata puhkuse, täiendasin end põhitöö kõrval. See vajab raha, aega ja pühendumist.“
Oma kompleksse maailmavaate on Natalia Trofimova püüdnud seada tervikuks sel aastal ilmunud raamatus “Paastuga terveks”. Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta, see raamat räägib märksa rohkemast kui vaid paastumisest. “Proovisin oma raamatus ära seletada haiguste põhjuse-tagajärje suhted meie organismis,” kõneleb sadu haigeid lootusetutest olukordadest vaid nende toitumist muutes tervendanud naine. “Selleks ei pea tulema kohe paastuma, kõigepealt võib mõista, mida tema organism tegelikult teeb ja miks.” Üha enam hakkab inimestele kohale jõudma, et paastumine pole mingi kaalulangetajate eneseületamine.

Elukestev uuenemine

Tihti juhtub, et inimene käib ühel kursusel, õpib ühe meetodi, arvab, et on nüüd väga tark, ja hakkab ainult seda meetodit peale suruma. “Loodusravi õppisin Eestis, Saksamaal ja Venemaal, siis lõpetasin Hispaanias alternatiivmeditsiini kooli. Arsti tasandil on Euroopas Saksamaa ainuke, kes annab täiendusõppe arstidele, kes õpivad oma tavadiplomi kõrval juurde loodusravi,” kõneleb dr Trofimova oma pidurdamatust teadistejanust.

Selleks et kaht maailmavaadet ühendada, peab mõlemat teadma ja profi tasandil õppinud olema. Eestis on Antroposoofilise Meditsiini Selts, kuhu kuuluvad erialalt erinevad arstid, kes õpivad juurde loodusravi ning teistmoodi mõtlemist. Šveitsis on keskus Goetheanum, mis neid kureerib, ja dr Trofimova kuulub mõlema liikmeskonda. Taolisi “kahepaikseid arste”, kes end mõlemas keskkonnas koduselt tunnevad, on isegi Euroopas, rääkimata Eestist, üsna vähe. “Holistilise meditsiini puhul ei tohi ainult ühendada nn alternatiive nn tavaarstidega. Mitte et inimesed ei oleks väärt ühe või teise kogukonnaga liituma, vaid liitudes peaks tundma süvitsi mõlemat osa,” on Natalia Trofimova veendunud. “Kitsas ühe valdkonna jäik järgija olla on suurim viga. Tõeline arst teab, et on olemas erinevad võimalused, ja suudab nende hulgast valida, mida just see inimene selle häda puhul vajab. Uskuda, et on ainult üks meetod, mida mina õppinud olen, ja just see aitab, on ehk meie suurim viga. Baasteadmine peab olema tasemel ja suutmine teisi erinevaid õpetusi nendega ühendada. Aga see tuleb praktika ja kogemusega. Eluaeg õppides.”

Allikas: Ajakirinaised.ee